Korraldaja mikrofon | Villem Varikuga Apareividel teenitud rahapakkidest, Mulksust ja Viljandi Rütmifestivalist

Aastaid Tartus elanud ja seal mitmeid edukaid projekte vedanud Varik tegutseb tänasel päeval kultuuripealinnas Viljandis, kus ta peab vinoteek/kultuuriklubi Mulks ja korraldab teist aastat järjest Viljandi Rütmifestivali. 

Villem, sa oled vedanud palju eriilmelisi kultuuriprojekte ja ettevõtmisi. Milline oli korraldajana sinu esimene suurem kordaminek?

Esimene suurem ettevõtmine oli kindlasti Apareiv. Eestisse jõudis reivikultuur juba 90ndate lõpus, aga väga suuri polnud keegi selles vallas veel teinud. Mul tekkis pöörane idee, et võiks teha Tartus reivi. Toona hakati Aparaaditehast renoveerima ja kuna mul kogu sõprade skene armastas reivikultuuri ja tegid sarnaseid väiksemaid üritusi, siis me panime pead kokku ja tegime Apareivi. Esimesel aastal toimus see kolmes saalis ja me müüsime sinna meeletult pileteid. Ma mäletan, et ma ise müüsin uksel pääsmeid ja lõpuks polnud raha enam kuskil hoida, sest kõik parka taskud olid raha täis. Tellisin takso ja viisin jope koos rahaga koju, siis läksin tagasi peole. See oli absurd! (Naerab.)

Tartu aastad olid sinu elus üldse väga põnevad ja tormilised. Sa tegelesid väga mitmete projektidega, alustades Utoopia raamatupoe käivitamisest ja lõpetades dokumentaalfimide festivalidega ning kokkamisega Genialistide Klubis tegutsenud toidukohas Vats. Mismoodi sa nende ettevõtmiste juurde jõudsid? 

Tegelikult andiski just kokandus selle lükke, et ma üldse kultuurikorraldajaks hakkasin. Ma olen lapsest peale pitsasid teinud ja kuna Genialistide Klubi köök oli parasjagu liikunud kuidagi ummikusse, siis ma mõtlesin, et võtan sealse kokanduse üle ja tegin sinna toidukoha Vats. See toimetas neli-viis aastat. Kuna ma juba seal skenes sees olin, siis toonane klubi juhataja ütles mulle, et äkki sa mõtled veel midagi välja. Siis sai juba hakatud dokumentaalfilmide festivalide ja väiksemat sorti pidudega pihta. Kokandus on jäänud aga tänaseni mu suureks kireks.

Kokanduse võtmes oled suuresti olnud iseõppija?

Suuresti olen tõesti olnud iseõppija. Paar aastat tagasi tegin ka lihameistri paberid ära. Kuna ma olen ainus laps olnud ja mu ema on tipparst, kes oli kogu aeg tööl, siis ma tegin oma sõpradele kogu aeg süüa. Sealt on see kokanduspisik tulnud.

Saab sinu valmistatud roogasid ka tänasel päeval kuskil mekkida?

Täna teen ainult teen pop-upi korras asju. Olen selles mõttes loobunud, et ma tean, et mu aeg on rohkem väärt muudeks asjadeks kui toiduga mässamiseks. Kuna aeg on limiteeritud, siis valid ikka need otsused, mis tunduvad kasulikumad. Kokandust võib teha hobi korras, aga sellega ei ole võimalik nii palju teenida kui muude asjadega.

Millal ja kus mõnda sinu pop-upi külastada saab?

Ma arvan, et suvel oleme päris paljudel festivalidel. Kukemurud, Kullaugud ja kõik muud. Viimasel ajal oleme üles astunud vahuveini, austrite ja sinimerekarpidega. Usun, et ka sel aastal läheme seda teed. Suvel on meid kindlasti erinevates kohtades näha.

Kuidas sa otsapidi Viljandisse jõudsid? Kas Tartu ammendas end sinu jaoks ja Viljandi kultuurielu tõmbas sind endasse?

Tartu tõepoolest natuke ammendas end. Väljakutseid polnud enam. Tartu ongi natuke selline linn, mis sööb su ära. Mingil hetkel ei saa arugi kui on jälle viis aastat mööda läinud. Rein Pakk on kirjutanud selle kohta hästi, et seal on mingid tegelased, kes lubavad ja lubavad, et nad annavad kohe raamatu välja ja siis nad saavad aru, et seitse aastat on mööda läinud, aga raamatut ikka pole. Viljandisse tõi mind tegelikult tööpakkumine. Loomemajanduskeskus otsis juhti ja mõtlesin, et äkki oleks huvitav ära proovida. Ja siiani pole ma küll kordagi mõelnud, et võiks Tartusse tagasi kolida.

Sisuliselt samal hetkel kui sa asusid Loomemajanduskeskuse juhiks, avasid sa veinibaari Mulks. Kuidas sa selleni nii kiiresti jõudsid? Nägid vaba pinda ja mõtlesid, et teed ära?

Ma nägin, et Viljandi õhtuses tunnis on tühimik. Raamatubaar Romaan avatakse liiga hilja. Tartus elades mulle endale väga meeldis Vein ja Vine ning tol hetkel võimendus ka kogu käsitööõlle maailm. Siis ma mõtlesin, et võiks olla selline koht, kus kokku saada ja suhelda. Koht, kus muusika ei peksaks üle. Sinna juurde nautida head veini, õlut, kultuuri ja seda mitte tingimata kell kolm öösel. Koht, kuhu saaks ka nädala sees ja mõistlikul ajal minna. Mõeldud-tehtud. Tulin Viljandisse veebruaris, 1. märtsil asusin Loomemajanduskeskuses tööle ja 28. märtsil avasin Mulksu. Mulks on värskelt saanud kuueseks. 

Mis on Mulksu fenomen? Miks see koht inimestele meeldib ja korda läheb?

Kõlab natuke egoistlikult, aga ma arvan, et see tuumik, kes me siin oleme. Näiteks Facebookis oleme oma jälgijate poolest jõudnud juba Romaanist ette. Kõnekas fakt on ka see, et me oleme teinud üle 600 ürituse. Just see sündmuste korraldamine on toonud inimesed siia ja meil on tekkinud oma perekond. Kui ma Viljandisse kolisin, siis ma tundsin siin ühte inimest. Iganädalased üritused toovad teatud sihtrühma alati kohale. Lisaks on meil on ka tudengite jämmid ja väikesed džässkontserdid, mis on minu enda kiiks. Samuti on olnud suuremaid asju. Näiteks Ans. Anduri kontserdil oli maja puupüsti rahvast täis ja keegi ei mahtunud enam uksest ega aknast sisse. Seinad hakkasid reaalselt higistama. Ma arvan, et siin võin küll endale käe õlale panna ja see ise kultuuri korraldamine ongi Mulksu fenomen. Siin lihtsalt pidevalt toimub asju.

Elav muusika on ikkagi see, mis toob inimesed ka argipäeva õhtuti kokku?

Kindlasti. Kultuuriakadeemial on väga suur roll, et meil üldse on nii palju rütmimuusikuid, keda esinema kutsuda. Mu enda sõbrad on suuresti kõik muusikud ja jämmidel on Mulks puupüsti rahvast täis. See on ikka äge! Ma olen korduvalt oma töökaaslastele öelnud, et kas te saate aru, kui palju meil on vedanud, et me saame hängida selliste inimestega. Oleksime võinud sündida kuhugi Aafrikasse, aga me oleme Eestis ja tunneme kõiki selliseid üliandekaid inimesi. See on ikka täiesti haigelt äge!

Ma tean, et sa oled väga sotsiaalne tüüp, kelle jaoks on hea seltskond elu igapäevane lahutamatu osa. Naljaga pooleks võib vist öelda, et Mulksu näol sa tegelikult lõid iseendale sellise koha, kus õhtuti mõnusalt aega veeta?

Kindlasti! Ma olen väga mugav inimene. Ütleme nii, et selliselt kulub raha vähem. (Naerab.) Ka Mulksu viktoriinide puhul on nii, et mulle endale meeldib rohkem mängida, kui neid läbi viia. Mulksust ma ei loobuks. Kui ma mingit shotibaari teeksin, siis sinna ma küll ei julgeks minna. Mulksu puhul on kogu see kaader pereks muutunud ja see on hoopis teine tera.

Korraldad laive ka sisuliselt samas majas asuvas Rüki Galeriis. Kuidas koostöö galeriiga välja näeb?

Laur Kivistik, kellele need majad kuuluvad, on ise selline kunstimetseen. Tema lõi siia galerii ja mina mõtlesin juba enne, et kuna seal on hea akustika, siis võiks suuremaid asju seal korraldada. Rüki Galerii on nii lähedal ja suurepärasega asukohaga - miks ma peaksin üldse kuskil mujal kontserte tegema või teisiti mõtlema?

Kuidas inimesed Rüki Galerii kontserdikohana vastu on võtnud?

Väga hästi. Mõnedel kontsertidel on rohkem külalisi, mõnedel jälle vähem, sest piirangud on oma töö teinud. Inimestele on üldjuhul ikkagi väga meeldinud.

Viimastel aastatel ongi sellised intiimsed kontserdid muutunud Eesti inimeste seas üha populaarsemaks. On selline formaat tulnud, et jääda, või nüüd piirangute leevenedes joostakse jälle suurte lavade ette näppu viskama?

Suuresti on see ikkagi koroonast tingitud tendents. Eelmine suvi oli festivalide tippaeg. Ma käisin eelmisel aastal 13 festivalil ja mitte ühelgi ei jäänud kaotajaks. Suured lavad tulevad kindlasti tagasi ja jäävad. Suuri asju pole alates oktoobrist jälle olnud, sest lihtsalt pole saadud neid teha. Aga ma arvan, et ööklubide aeg on küll läbi. Pigem hakkab pihta lounge'de võidukäik. Ööklubid on ennast ammendanud.

Augustis toimub ajaloo teine Viljandi Rütmifestival, kus sedapuhku on fookuses basskitarr. Mida põnevat selle aasta festival kaasa toob?

Siin on mitu asja, mille üle ma väga uhke olen. Isiklikult sain oma bucket list-ist maha Ultima Thule, mis on minu märg unenägu olnud lapsepõlvest alates. Ma arvan, et tegu on Eesti parima bändiga. Kuna Vaigla tähistab oma 60. sünnipäeva ja Ultima Thule saab ise 35, siis saan ma tõesti midagi väga-väga ägedat korraldada.

Asjaarmastajate jaoks on muidugi oluline, et me toome kohale ühe maailma parima basskitarristi, kes pole Ida-Euroopat kunagi isegi jalaga katsunud. Tõeline lipulaev. Meil on lisaks veel ägedad peod, laivid ja meistriklassid ka tulemas. Programm on pikk ja mitmekesine.

Kui palju esimene Rütmifestival publikut kaasa haaras ja millised on ootused tänavusele?

Eelmisel aastal oli meie haaravus nõrk, sest samal ajal olid ka Hansapäevad ja Jazzkaar. Covidi tõttu lükati väga palju üritusi samale ajale. Ütleme nii, et saime igalt poolt natuke peksa. Linnas käis muidugi meeletu melu, aga Hansapäevad olid samal ajal. Seega on raske meie mõju hinnata. Sel aastal plaanime me täita ikkagi terve linna. Me oleme oma eelarvet sel aastal kahekordistanud, mis tähendab, et oleme võtnud ka suuremaid riske, aga nagu öeldakse, kes ei riski, see šampanjat ei joo. Ma arvan, et Ultima Thule ja kõik teised tegijad on seda kõike väga väärt.

Võrreldes eelmise aastaga tuleb midagi täiesti enneolematut ka?

Ma väga loodan, et me teeme ühe keldrireivi ära. Meil on Haigla poistega räägitud, et äkki teeme Haigla Peo Sakala keldris. Seal on hästi pikk koridor-kelder. See oleks ikkagi selline kella kümneni hommikul reivimine. Mulle endale tohutult meeldib ennast vahepeal pooleks tantsida.

Kindlasti on meie meistriklassid ka väga erilised. Eelmisel aastal käis meil maailma absoluutsesse tippu kuuluv Iisraeli trummar Dan Mayo ja see oli lihtsalt mega. Meistriklassidesse tasub tulla ka kõikidel neil, kes muusikast midagi ei tea.

Oled sa mõnda järgmist põnevat projekti ka juba sepistamas?

Üks idee on mul küll. Me paneme 600 istumiskohaga telgi Viljandi Vabaduse platsi ja teeme päris Oktooberfesti. Kõik õlled saavad olema autentsed, kõik šlaagrid, toit - absoluutselt kõik saab olema sama ehe nagu päris Oktoberfestil Münchenis. Tuhat kannu tellisime juba ära.

Sa ei oska mugavustsooni jääda ja nuputad pidevalt, mida uut ja ägedat saaks korraldada?

Kahjuks küll. Eraelus maksab see muidugi kätte. Ma arvan, et ma suren ka kusagil sellises kohas, kus ma olen parasjagu tööpostil. Kui ma kaks päeva laman, siis läheb juba täiesti tuksi ära ja pean midagi uut välja mõtlema.

Oled tänaseks teinud juba mitu üritust koostöös Piletikeskusega. Mis sulle kogenud korraldajana Piletikeskuse platvormi puhul meeldib?

Ma ise ikkagi loodan seda andmete osa lõpuks korralikult näha. Ma olen õpetanud ettevõtlust ja puutunud kokku erinevate start-upidega ja kogu andmetöötluse teema on see, mis mind kogu selle platvormi juures huvitab. Ma arvan, et iga korraldaja jaoks on äärmiselt oluline näha, kes pileteid ostavad, kuidas ostavad ja millal ostavad.

Kui oluline sinu jaoks on suhelda väga konkreetselt oma publikuga, et tekitada nendega usaldusväärset ja tähendusrikast suhet?

Loomulikult on see väga oluline. Ma ei ole ise selle peale veel väga mõelnud, sest 95 protsendil üritusest, mida ma korraldanud olen, on pileteid müüdud ukselt. Aga kahtlemata on ka kogukonna kasvatamise pool väga oluline ja ma usun, et tänavuse aasta Viljandi Rütmifestivali võtmes saame me kõiki Piletikeskuse võimalusi juba detailsemalt kasutada. Olen põnevil.

Piletid tänavusele Viljandi Rütmifestivalile leiad Piletikeskusest! 

Rohkem infot leiad Viljandi Rütmifestivali kodulehelt!