Korraldaja mikrofon | Üle 2000 kontserdi korraldanud Vello ja Annika Tellissaar: Eesti inimesed hindavad muusikaürituste puhul eelkõige kvaliteeti

Vello ja Annika Tellissaar on abielus olnud 32 aastat. Lisaks ühisele rajale eraelus on nad alates 90ndate algusest koos muusikaürituste korraldusega tegelenud. Nende pereettevõte Tartu Kontsertkorraldus on tänaseks korraldanud üle 2000 kontserdi ja koostööd tehakse peaaegu kõigi kodumaiste artistidega. Rääkisime Tellissaartega ettevõtte kujunemisloost, uute oludega kohanemisest ja kontsertide viimaste aegade trendidest.

Alustuseks küsin, kuidas te omavahel üldse tuttavaks saite?

Annika: Vello on põline Elvast pärit pillimees ja ta tuli minu kodukohta Viljandimaal Saarepeedil esinema. Seal saime tuttavaks.

Vello: Enne abiellusime ja siis hakkasime koostööd tegema. (Naerab.)

Kuidas jõudsite 1990ndate alguses kontsertkorralduse juurde?

V: Bändist hakkas ikkagi kõik peale. Käisime bändiga MTJ Harku kantrimuusika festivalil ja kuna 1990ndate algus oli selline kriisiaeg, kus rahval väga raha ei olnud ja tanklates bensiini nappis, siis mõtlesime kitarristi Andres Joametsaga (Laur Joametsa isa, toim.), et miks me ei võiks Lõuna-Eestis ka midagi sellist teha. Ja siis me mõtlesimegi välja Luunja Suvekantri. Aastakese tegime seda Andresega koos, aga siis ta arvas, et tema tahab ikkagi pillimeheks jääda. Nii jäigi see kõik minu õlule koos Ursel Ojaga ja kaasasin Annika, kes töötas toona Postimehe reklaamiosakonnas.

Alguses tegitegi ainult iga-aastast kantrifestivali või sinna kõrvale korraldasite juba midagi muud ka?

V: Alguses tegime ainult kantrit. Tegemist oli päris mahuka festivaliga, esimestel aastatel isegi kolmepäevane. Suuremalt jaolt muidugi kahepäevane. Tegemist oli Eesti suurima kantrifestivaliga ja meil käisid rahvusvahelised esinejad kohal. Meil olid sidemed nii Leedu kui Läti suurte kantrifestivalidega.

A: Mis mind sellele ajale tagasi mõeldes veidi muigama ajab, on need tiitlid, mis teistes Balti riikides olid. Kui meie olime lihtsalt festivali korraldajad, siis seal oli suisa kantri assotsiatsioonid ja presidendid. (Naeravad koos.)

V: Küsisin ka ühe korra, et oled president küll, aga mida see reaalselt tähendab? Siis öeldi mulle, et tead see on rohkem niisama. (Naerab.)

A: Kui meid külla kutsuti, siis ööbimised olid ikka suurtes hotellides ja kõik oli uhke. Meil siin olid armsad kodumajutused, mis meeldisid kõikidele välisartistidele. Mäletan, kuidas ameeriklased ütlesid, et nad pole oma 20-aastase karjääri jooksul veel nii palju puhata saanud kui Eestis.

Kui suured need kantrifestivalid toona olid? Palju publikut läbi käis?

V: Parematel aastatel selline viis tuhat inimest jõudis ikka kohale. Need olid pereüritused, kuhu tuldi koos lastega.

Miks te kantrifestivalile joone alla tõmbasite?

V: Luunjas lõppes see asi sellega, et kaks aastat järjest ei vedanud ilmaga. Oli külm ja halb suvi, sadas paduvihma. Lõpuks oli nii, et kaubaautosid veeti platsi pealt traktoritega ära, nii porine oli. Priit Pihlap ütles teisel aastal kui jälle vihma tuli, et see on juba mudakantri. (Naerab.)

A: Inimestel olid prügikotid seljas, et saaks vihma käes festivali nautida.

V: Lõpuks päädis olukord sellega, et kuna ilma tõttu jättis väga suur osa publikust tulemata, siis läks finantsiliselt väga keeruliseks.

A: Eks festival oli suureks ka paisunud. Viimasel kahel aastal käisid meil suured välismaised bändid. Toonane Elva linnapea Urmas Kruuse tegi seejärel ettepaneku korraldada festivali seal, sest Elva linn otsis maineüritust. Siis oli kaks aastat Elva Suvekantri, aga see polnud asukoha mõttes enam see.

V: Kantri tõesti Elvasse ei sobinud ja head nahka sellest ei tulnud. Kuigi me ühel aastal tõime kohale isegi Eric Claptoni tribuutbändi Inglismaalt, kes oli kunagi ka maailma parimaks tribuudiks nimetatud. Bändis olid väga kõvad pillimehed ja kutt nägi täpselt välja nagu Clapton.

Pärast kantrifestivali perioodi hakkasite siis aktiivselt erinevaid kontserte korraldama?

V: Juba festivali tegemise ajal, umbes 90ndate lõpus kutsus Väino Land meid appi kontserte korraldama. Tal olid juba erinevad projektid välja mõeldud ja siis me hakkasime neid järjest ellu viima.

A: Mõisakontserdid olid ühed esimesed, mida me hakkasime korraldama. Siis keegi teine neid veel väga ei teinud. Mõisates oli rohkem tehtud džässkontserte, aga meie hakkasime sinna selgelt popmuusikat viima. Vihula oli esimene mõis meie jaoks.

V: Kirikutuure hakkas esimesena Rein Rannap tegema, meie koos Landiga olime teised. Inimestele kohe väga meeldis. Kirik on Eesti suve jaoks hea universaalne koht. Ühelt poolt kui ilm peaks väga kuum olema, siis kirikus on jahe ja teiselt poolt on katus pea kohal. Teame ju ise kui muutlik on Eesti ilm. Siis hakkasid teised ka tegema. 2006. aastal läksid meie teed Väino Landiga lahku ja hakkasime Annikaga kahekesi kontserte korraldama.

Vello, sinu tutvused muusikamaastikul tulid kindlasti stardihetkel kõvasti kasuks.

V: Ikka tulid kasuks, loomulikult. Samas oli ka täiesti nullist tehtud kontakte. Hea näide on Koit Toome, kellele ma lihtsalt helistasin ja ütlesin, et kuule Koit, teeme ühe suvetuuri. Ta oli toona erinevates välismaa teatrites ja muusikalides kõvasti tööd teinud ja kui ta sealt tagasi tuli, siis oli ta kodumaal natuke nagu “ära unustatud”. Ta natuke mõtles, et kellega ja kuidas seda tuuri teha. Ma ütlesin, et ainult sina koos klaveriga. Ta võttis natuke mõtteaega ja siis leidis ta enda kõrvale andeka kitarristi Jorma Puusaagi. Võib öelda, et sealt sai Koidu soolokarjäär hoo sisse. Teisel aastal tegime juba Jaak Joala lauludega tuuri “Kummardus õpetajale”, kokku üle-Eesti ca 75 kontserti.

Teie omavaheline läbisaamine peab olema väga hea, et suudate abikaasadena olla ka edukad äripartnerid. Tihtipeale sellised kooslused ei tööta. Kuidas te seda tasakaalu hoiate?

V: Oleme nagu kass ja koer.

A: Ütleme nii, et see on ülim professionaalsus, mida me vahetevahel teineteisele ka meelde tuletame. Kahekesi tiimis olles on sageli keeruline teha ajurünnakuid-mõttetalguid. Tööprotsessis oleks vaja rohkem päid, värskeid mõtteid ja teise nurga alt nägemist. Kahekesi kõike hallata on raske ja paneb meid suurema proovikivi ette. Kipub ikka nii olema, et kui ühele sobib üks asi, siis teisele täpselt selline lahendus ei sobi. Kakleme ära, toriseme natuke ja siis leiame lõpuks selle kuldse kesktee. Sellest oleme me mõlemad aru saanud, et artisti saad sa müüa siis, kui sul on mingi sündmus või tugev kontseptsioon. Lihtsalt sellepärast ei saa kontserti teha, et raha teenida. Tuleb leida ikkagi iva selles asjas. On see siis plaat, sünnipäev, aastapäev või kontsert kellegi toetuseks. Kindlasti on meil ka tänu sellele lihtsam tööd teha, et mina ei ole muusikaga mitte kuidagi seotud. Mulle meeldib olla taustal muretseja ja sättija. See tasakaal ongi hea. Kui Vello kuuleb iga mööda lauldud noodi ära, siis mina seda ei taju ja näen rohkem seda pilti, kas inimestele kontsert tervikuna meeldis või mitte. Lõpuks ongi iga laiv erinev ja see teebki need ehedaks.

Mille järgi valite artiste, kellega koostööd teha?

A: Teeme koostööd nende artistidega, kes meile endale meeldivad ja kes suudavad esinemise välja kanda. Meile pakutakse väga palju projekte, aga eelistame huvitavaid, pisut omanäolisi ja motivatsiooniga esinejaid. Eesti artistide puhul on see negatiivne, et uut repertuaari väga peale ei tule. Kui sa oled ühte artisti juba viis korda kuulnud, siis sa ei viitsi enam tema kontserdile minna.

V: Eesti on lihtsalt nii väike. Kirjutad oma repertuaari valmis, teed ühe tuuri ja ongi kõik. Ameerikas või Venemaal tuuritavad bändid ühe kavaga mitu aastat, sest turg on palju suurem. Sellest ongi artistid väsinud. Nad ei jaksa nii kiiresti uut muusikat luua.

A: Vanasti olid lauluvõistlused, mis aitasid kaasa uue muusika tekkimisele. Väga paljud heliloojad kirjutasid konkreetsetele lauljatele lugusid. Nad teadsid, et see artist laulab selle ära. Meil ei ole enam häid lauljad peale tulemas. Punnitatakse “superstaare”, kes tegelikult ei ole seda tiitlit väärt.

Kuidas need viimased aastat Tartu Kontsertkorraldusel läinud on? Mil moel olete turul valitseva ikalduse üle elanud?

A: Meie õnn on see, et ma olen viimased neli aastat Vellole rääkinud, et teeme ühe, maksimaalselt kahe esitajaga ja väikese eelarvega kontserte. Vello muidugi ütleb selle peale, et kui sa väikselt teed, siis ongi väike asi. Aga ma oleks nagu koguaeg tundnud, et mingi jama on tulemas. Tänu sellele me võime öelda, et koroona-aasta ei olnud meil sugugi halb.

V: Kuna meil jäi koroona valguses Paul Neitsovi ja Silvia Ilvese tuur pooleli, siis hakkasime Pauliga tegema Facebooki live-kontserte. Soetasime tehnikat, et seda hästi teha.

Häälestusite kiirelt ümber ja leidsite uue lahenduse.

V: Just. Kuna olen varasemalt aastaid ETV Tartu stuudios töötanud, siis ei olnud see mulle keeruline. Ülekandeid tegime vaba annetustega.

A: Loomulikult ei olnud see rahalises mõttes midagi erilist, aga Paul oli hästi pildis ja pakkus inimestele kodus istumise ajal hästi palju positiivsust ja rõõmu.

V: Kui lõpuks piirangud leevenesid, siis meil oli terve suvi Pauli kontserte täis bookitud.

Kuidas tänane seis on? Kas inimeste huvi live-esinemiste vastu on suur või ollakse suuremate kogunemiste ees ikkagi pisut skeptilised?

A: Endiselt on väga raske. Nüüd on veel ka sõjasituatsioon ja inimesed ikka väga valivad, kuhu nad raha kulutavad. Loodame, et see läheb suveks üle.

V: Kui midagi väga head on, siis ikkagi müüakse saalid välja. Näiteks praegu korraldab Lauri Land koos Koit Toome, Rolf Roosalu, Dagmar Oja ja Kaire Vilgatsiga ABBA tribuuti, mis müüb väga hästi. Kui on midagi väga kihvti, siis ikka rahvas läheb vaatama.

Kuidas on eestlaste eelistused kontsertide osas ajas muutunud?

V: Kui 80ndatel olid selgelt bändid väga populaarsed, siis 90ndatel see muutus, tekkisid pubid ja selline suurem bändikultuur kadus ära. Seejärel tekkisidki sellised ühe-kahe artisti kooslused ja need toimivad siiamaani.

A: Inimesed hindavad tänasel päeval rohkem kvaliteeti. Kui vanasti tarbiti sisuliselt kõike, mis lavalaudadele jõudis, siis enam see nii ei ole. Seetõttu ka meie väga valime, milliseid kontserte me korraldame. Ei ole mõtet võtta töösse palju kontserte, vaid pigem teha vähe, aga väga hästi. Koroona valguses jäid ellu need korraldajad, kes suutsid leida väiksemaid koosseise. Eelmisel suvel oli meil väga palju selliseid üritusi, kus näiteks Paul Neitsov käis inimestele koduaias mängimas. Kuna suuri kontserte ei saanud teha, siis tehti rohkem privaatüritusi.

Millised on Tartu Kontsertkorralduse tänavuse suvehooaja plaanid?

V: Suvel on kaks projekti - Paul Neitsoviga kindlasti jätkame, lisaks tuleb Marilyn Monroe ja Frank Sinatra kava, kus on Hanna-Liina Võsa, Lauri Liiv ja Johan Randvere. Piirangud on leevenenud ja loodetavasti saab suvel teha juba suuremaid asju.

Mis on teie endi lemmik kontserdikoht?

V: Vihula mõisas on hästi tore teha. Arensburgis Saaremaal samuti.

A: Siinsamas Tartus ERMis on ka alati hea teha. Kõik on alati hästi organiseeritud. Kõik väikesed kultuurimajad on ka alati hästi tänulikud ja toredad.

Saite koostöös Piletikeskusega äsja valmis uue kodulehe ja hakkate seal ka piletid müüma. Millest selline otsus asuda ühena esimestest suurematest korraldajatest ka enda lehel pileteid müüma?

A: Meie koduleht oli ajale jalgu jäänud ja vajasime uuendust. Minu arust on see väga kasulik, kui inimesed saavad kohe meie kodulehelt ka kontserdi piletid ära osta. Aktiivsematel perioodidel on ka meie enda lehe külastatavus päris suur. Ma arvan, et piletiostja ei pea tingimata pileteid kuskilt teisest keskkonnast otsima minema. On väga kasutajasõbralik kui kogu info ja piletid on ühes kohas.

Meie koostöö on küll alles väga värske, aga millised Piletikeskuse funktsioonid teile kõige enam kasu toovad?

A: Mind väga huvitab kogukonna loomine ja nendega otse suhtlemine. Ostes tele- või ajalehereklaami ei tea me tegelikult kui paljud seda näevad ja kas need kanalid meie sihtrühma jaoks töötavad. Kui me saame otse suhelda nende inimestega, kes juba varasemalt on meie korraldatud kontsertidel käinud, siis see on kindlasti väga tugev tööriist. Loodame, et saame seda tulevikus üha tugevamalt kasutada.

Tutvu Tartu Kontsertkorralduse uue kodulehe ja tulevaste üritustega siin!